Kord olid niidud rohelust täis,
pilv taevavõlvist vaid harva üle käis.
Peegeldus päike jõe suveselges vees,
niitude vahel siis kulges meie tee,
niitude rüpes,kus õnn saatis meid.
Niitudelt päike kadunud nüüd,
nukrana kaigub sääl sügislinnu hüüd.
Vingudes ruttab vaid vihur üle mäe
ning ega meidki sääl keegi enam näe.
Kus on siis suvi ja kus on me arm?
Ei ole sind ja tõesti ma ei tea,
mille peale lootma või mõtlema nüüd pean.
Sa katki kõik mu unistused lõid,
võtsid kogu õnne,mille kaasa tõid.
Kuid siiski ma ootan kevadet uut,
niitude haljust ja palju,palju muud.
Aiman ju nüüdki,et ühel päeval siis
lõplikult tuled,sest süda nõuab nii.
Niitude rüpes meid õnn leiab taas...
sõnad: