Code: Select all
Mahavok - Tunnete keel
Kui rääkisin sinuga õrnuste keeles,
mind uskuda harva sa julgesid.
Kui rääkisin sinuga kainuse keeles,
siis vastuseks kõrvad sa sulgesid.
Kui rääkisin sinuga tummuse keeles,
mind kuulvatki mõnikord näisid sa.
Kuid täiesti mõistmatus valusas keeles,
siis jälle mu unedes käisid sa.
Kui proovisin rääkida pilgete keeles,
meid millest küll sündimast tõrkusid.
Ma rääkisin sinuga tuhandes keeles,
kõik jõuetult tagasi põrkusid.
Ja uuesti uuesti õrnuste keeles,
su luidetel tuikudes hüüdsin ma.
Ja kaste ja vihma ja allika keeles,
su liivasid võluda püüdsin ma.
Mis asi mis oli ja rääkis mis keeles,
kuid midagi purustas lõhkus see.
Pea rääkima õppisin tundmatus keeles,
pea selgeks ma õppisin jõhkruse.
Sa sõnu ka jõhkruse valusas keeles
ei mõistnud, kuid taipasid valu sa.
Ent seda ei mõistnud, et ilusas keeles,
et minul on sinust veel valusam.
Sa andesta armas, kuid tuhandes keeles,
ei olda ka armasele mõistetav.
Võibolla siis tuhande esimest kallis,
ei mõisteta lihtsalt ei mõisteta.
Ma ometi näen sinu silmi, mis keeles,
mis keeles mu sõnad su huulile.
Ah millal see oli ah millal mis keeles,
me teineteist viimati kuulsime.