Paar luuletust.

[skateweb]

Niisi paar luuletust 2 aastat tagasi kirjutatud. Umbes sain siis 15. just. nii et Vot mis tiirleb 15 aastase peas

ENNE

Riidetükk mis lehvimas tuules
Veel vähe aega,
suudab see riidetükk võidelda
suuremate vägedega
Viimast korda lehvib see kaunis
vabaduse, iseseisvuse,
märk seal kõrgel tippus.

Seda riidetükki peab vaatama uhkusega.
Olgu kui määrdund tahes
Ribaldunud, tuhmund, see riidetükk pole kalts
Seda ei tohi kunagi vaadata põlastusega,
vihkamisega sest siis vihkad sa ka ennast
Seda nähes ära kõhkle Ümise üht viisi oma peas
ja kõnni väärikalt edasi teadmises et oled vaba

Se riidetükk langetatakse kord sealt tipust
ja inimesed kes kannavad kasvõi pisemat osa
selles ainsas surmapatus oma südame vastu
elavad süümepiinadega elu lõpuni
need inimesed mõistavad kord et nad tegid vea
nad reetsid ainsa mis neid armastas

Nad näevad kerkimas uut riidetükki.
See kalts paneb nad mõtlema
ja mitte ainult nemad kes seal kerkiva röövli all
oma elumõtte kaotanud
See paneb ka need veritsevad inimesed lahinguväljal
tegema haavatult seda viimast liigutust et kaitsta
oma isamaad. need inimesed on arusaanud
et nemad ei sure asjata et nemad surevad
ainsa asjaeest mille eest tuleb võidelda kasvõi üksi
Nad surevad VABADUSE EEST...


ALGUS

Sisenevad sõidukid väravatest.
Mehed marssimas nende järel
näol pole muud pilku kui paratamatus
sammuvad kramplikult uue röövi suunas
nad kavatsevad võtta midagi mis on tähtsam kui elu

Rahvas kogunenud tee äärde
mehed naised vaatavad hirmuga mööduvaid koletisi
nutavad ja karjuvad

Mõni mees koletiste rivist vaatab kurvastusega rahvast
Ta ei saa midagi teha ta oli ka ise kord selle riigi kodanik
Marsib edasi pea rinnal ta pole ainuke selline
sajad mehed nutavad marssides
Järsku tõuseb lipp lehvib võimsalt tuules
Lippu järel astuvad teele mehed
kellel silmis vaid viha ja kättemaksuhimu
marsivad relvitult vastu oma surmale

Nende meeste hulk suureneb
Nutvatel meestel koletiste peegeldub silmis hirm
Nad sooviksid joosta kuid ei saa
miski sunnib neid kohale jääma
sunnib neid ootama karistust
karistust teo eest millest vabastab surm

Lippude lehvides jooksevad relvitult pettunud
Nad ei jookse minema.
Nad jooksevad röövlitele vastu
Need röövlid ei või astuda kaugemale nende maa pinnale.
Nad kõik langevad maha silmeis vaid uhkus
Naised karjuvad Aga nende meeste hord ei lõppe neid tuleb juurde
rohkeim lippe ja inimesi
kõigil silmsi vaid uks lause
MEIE VABADUST TE EI VÕTA!!!!!




LÕPP

Jäises pimeduses ihüksi
Seljataga soe paik.
Ootan hirmunult külmakäes
Silmis pisarad seisan
lootes et, see mida ma ootan
ei tule, loodan elada.

Näen kaugelt pimeduses tulemas neid.
Näen tulemas neid keda ootasin.
Pettumus minu hinges on allasurutud.
Silmis vaid uhkus, ja tean et,
nüüd on vaja vaid seista.
kuid mõtte uitab kodus.

Tuleb meelde miks ma siin seisan.
Et olla veelkord koos oma perega.
Oma sõpradega. Sirutades selga
astun sammu ette. Üle sõprade.
Hinges rõõm! Näen neid veel kord

Järsku langen. Kõik tunded kadunud.
Uhkus. hoolivus. Silmis vaid õnn
õnn et saan olla jälle koos nendega.
koos nendega kes olid kord mu kõrval
Olen pikali kukkusin tema kõrvale
külm tuhm pilk tema silmis ootab ka mind
tunnen kuidas tema pilt ähmum.
enam ei tunne




PÄRAST

On tavaline kevad hommik.
Ummikud teedel. Äkkiline tormakas.
Inimesed. Autodes, kõnniteedel.
need inimesed ei tunneta päeva tähtsust

Vana naine sammub. Üleni musta riietatult.
Kepi toel liikudes ei ole ta silmis muud kui tänulikkust
Nägu varjatud lenaloori taha. kummardab ta väikse kivi ees
Ta kummardab ja asetab maha 2 närtsinud lille.

Pisarad kukuvad ta silmist ja otsekui äratavad lille surmast.
Tema seljataha koguneb veel inimesi. Kõigil käes lilled.
Need inimesed pole kõik puhta südamega. Aga nad mõistavad.
Iga maha asetatud lill. Kui puhkeb ellu selles pisarate meres.

Rahvamass kiviümber on Nii suur et segab kõik muu.
Kõik seisavad vaikues. Tänavad oma peas neid tänu kellele nad seal seisavad
ja äkki tõuseb see vana naine. ta pöörab pea rahvasse
tõstab pea ja lausub vaikselt

"See on leinapäev meile. Meile kes me olime kord arad
liiga arad et olla siin kivisse raiutud.
Me kõik peame olema kadedad ja et meie ei langenud"
Naine kukub põlvili tema käest kukub pilt 4. noorukist.

[Taimo]

Mõned täitsa huvitavad mõttekäigud, kuid minu jaoks on luuletused sellised tekstid, kus on olemas riim ja rütm.

[skateweb]

Jah eks neid stiile ole erinevaid. Siin on mõtte edastamisele keskendunud..D