Vihma sabistab vastu katuse plekil
Istun üksi, on riided läbi on vettind
Ainus kuiv koht on minu põues
Mõtlen Sinule kes Sa seismas õues
Meid lahutamab on vihmane klaas
Kardinavahelt piidlen Sind taas
Oled mulle meeletult kallis
Kena vaheldus mu päevas nii hallis
Oleks romula paigaks ehk sulle,
sest ei taha sa alluda mulle
refr:
Tahaks jälle ma sinu sisse
Su salongi imelisse
Liikumisest et tunda saaks rõõmu
Värsket õhkugi hingata sõõmu