Maantee
Viimased tüdrukud teeääres
nii nagu voolava jöeääres
loojangul sätivad juukseid
ja pärleid mis pihlaka puus neil
tumevad päike kui lahkumas
pirukad põlvedes jahtumas
paled on õhevas ootuses
kas nad on millegi lootuses
istuvad vesteldes vaikides
kaunites valgetes kleitides
pilgud on triigitud rauged
neil suunatud teedele laugeile
mööduja imestus veetleb neid
taga tulede valgus neid
viivad neid kuskile kaugele
unistus suletud laugeile
Ref.
Peatudes bussipeatuses, peatud keeletult, küüned seelikus
minna minema kasvöi ühega tahaks kaasa nad kord ehk saavad ka.
Korraks säravaid, linnu säravaid, lihtsalt vaheldust, suunaski kaheldes
imede lõppedes, õndsais paikades, koju jõudmisel, täidetud nõudmisel.
Tuhandeid miilegi eemal,
on tüdrukud samuti teeveeres,
loojangul sätivad juukseid
ja pärleid mis pihlaka puus neil
tuhanded tüdrukud teeservas
külades öide on puhkemas
unelmad täna veel juhtumas
ilus ehk homme on juhtumas
Ref.
Tuul ühel hommikul kaasa suu mere kaldale
sääl igapäev päikest näed vaade maailmale
need kes sinust jäid kahelpool teid
sääl ikka on veel tuul koiduikul vaid kaasa viib need
kes valvanud ööläbi teed.
