Mis kõrgele hüppab, peagi on sirakil maas.
Meil on on see õnn, et saame me veel näha oma eluajal,
Kuidas põrmu langeb Õhtumaa.
Käes on Õhtumaa viimased tunnid,
veel agoonias rabeleb ta.
Tema loojuva päikese kiirtes
klaasi tõstan ja ütlen: aidaa.
See on postmodernistliku näidendi viimane vaatus.
See on posthumanistliku luige katkenud laul.
See tarbijate paradiis on tarbind ennast lõhki.
Ta tükid kukuvad eilsesse.
Õhtumaa viimased tunnid
kõnnivad riburada me taga.
Ja me jookseme nende eest ära.
Ei tee me tegemist hävinevaga.
Õhtumaa viimased tunnid.
Kaunis ja kohutav loojang.
Õhtumaal õhtu on käes
ja õhtu ei tõota ju sooja.
See, mida Euroopa tähendas kunagi meile,
sel polegi tähtsust. See oli ju kunagi eile.
Me homsesse nüüd vaatame ja me ei tea, mis tuleb sealt,
kuid midagi sealt tulema ju peab.
Käes on Õhtumaa viimased tunnid,
veel agoonias rabeleb ta.
Tema loojuva päikese kiirtes
klaasi tõstan ja ütlen: aidaa.
Õhtumaa viimased tunnid.
Mõned ees on veel, mõned on taga.
Meie astume kõrvale sealt
ja ei tea, kas me astume tagasi veel.
palun TERVE lugu ära tabbida/märkida akordidega.
sinna sisse kuuluks ka soolo
