(Urmas Alender/Viivi Luik)
Am G F E
Ja kuigi veel mullatolmu ei ole kuulda me hääles,
Sellegipoolest see vajub ükskord me mõlema pääle.
Kes teab kui palju on vihmu sestsaadik langenud alla
Ja kui mitmete lõhmuste lehed on pääsenud okstest valla
Eks sa isegi tead, et ma tunnen su ihu igal pool ära,
Ja silmalauge ja saatust ja ripsmete rusket sära
Sa ei mõista kuskile panna, sest igasse südatalve
Sina joonistad ise mu näo ja kõrvale kirjutad palve
Et me oleks veel niisama noored ja teaksime puid ja rohtu
Ja et sa ikka veel salaja loodaks, et ega me eales ei kohtu
Ent juba septembris, kui kukub pähklipuust maha kõlinal raha,
Me näeksime teineteist linnas ja sa jälle lööks silmad maha
Sest tookord sa olid nii noor, et ma heitsin su näole suuli,
Nagu oleks see mõõgatera, mis pühitseb nukraid huuli
Ja su silmade põhjast kerkis siis surma lehtkullast ringe
Ning sestsaadik minul on õigus eluaeg püüda su hinge.
Mant <mantvontak@hot.ee>
