http://kitarr.astar.ee

Enne igat esinemist lähen nii närvi, et ei suuda oma kava korralikult esitada: käed muutuvad külmaks ning lähevad krampi.
Kas kellegil teisel on ka nii?
Kuidas sellest üle saada?

Kartsin ka kunagi laval esinemist,nüüd ma aga pigem naudin seda.

Harjuta lihtsalt niikaua,kuni sa oled endas kindel,that's all.

Oja95 wrote:Kas kellegil teisel on ka nii?

Päris paljudel on nii.

Oja95 wrote:Kuidas sellest üle saada?

Loodetavasti oled nõus, et selline hirm on tegelikult täiesti alusetu. Mis siis juhtub, kui isegi absoluutselt kõik esinemisel nässu läheb? Mitte midagi ei juhtu. Tervis on alles, elatis on alles, sõbrad on alles. Ülekäigurajal teed ületada või trepist alla kõndida on tuhat korda ohtlikum, aga seda sa küll ei karda. Ei ole lihtsalt mingit põhjust esinemist karta. Ei ole ka mõtet häbi tunda, tavaline asi ju, aga tuleb aru saada, et taoline hirm on alusetu.

Edasi, tuleb lihtsalt õppida oma emotsioone reaalsusele vastavaks muuta. Keskendu mõttes sellele lihtlabasele faktile, et tegelikult no TÕESTI pole ju absoluutselt midagi karta. Otsi olukordi, kus tunned end peaaegu mugavalt, ja püüa end selle mõtte abil täiesti mugavalt tundma panna (olukordades, kus sa end kohe üldse mugavalt ei tunne, käiks see tõenäoliselt üle jõu). Kui selle saavutad, siis oledki end natuke julgemaks teinud, ja olukorrad, mis varem tundusid mõõdukalt ebamugavad, hakkavad nüüd tunduma ainult natuke ebamugavad, nii et suudad keskendudes ka neid endale üldsegi mitte ebamugavaks mõelda. Ja nii edasi. Aja jooksul koguneb niiviisi suur edasiminek.

Paraku on see üsna palju vaeva ja kannatust nõudev pikk protsess. Aga esinemine esinemiseks, enda sotsiaalset julgust ja enesekindlust treenida on üks kõige tähtsamaid asju, mida tänapäeva rikaste riikide elanikud üldse enda heaks teha saavad. Millegipärast on jah nii, et inimesed üldiselt kipuvad tähelepanu keskmes olemist ja üleüldse lihtsalt üksteist absurdselt palju kartma. Kui nälg, külm, sõda, haigused ja muu taoline enam ei kimbuta, siis osutubki see narrus päris oluliseks elukvaliteeti piiravaks teguriks. Jäävad paljud head tutvused tegemata, paljud ettevõtmised ette võtmata, palju mõtteid ja loomingut teistega jagamata, sest inimesed kardavad üksteist. Täiesti asjatult. Mina kardan sind, sina kardad mind. Absurd ju! Kui sina mind kardad, siis mis põhjust on mul sind karta! Ja vastupidi!

Ega näiteks ma ise ka teistmoodi ei ole. Pillimänguga ma küll ei esine, aga kui on teinekord vaja midagi lihtsalt rääkida rahvahulga ees, siis tuleb pinge sisse küll. Peaaegu kõigil inimestel vist tuleb, kellel rohkem, kellel vähem. Aga eks ma olen juba lapsest saati aru saanud, et emotsioonid on reaalset ohtu (polegi ju olemas reaalset ohtu!!) arvestades ikka VÄGA proportsioonist väljas, ja üritanud neid jõudumööda vaigistada. Ja nüüd hakkab juba peaaegu välja tulema. Ainult minuga on see jama, et väsin väga, VÄGA kergesti, ja kui väga ära väsin siis kaob koos kõige muuga ka julgus. Aga kui olen väljapuhanud ja õiges tujus, ja tunnen et minu esinemisel on mõte, siis tunnen mõnikord end tähelepanu keskmes juba lausa hästi.

Mingi pinge siiski jääb. Aga see ei ole hirm, vaid elevus. Saan kõigile muljet avaldada. Äge.

Tähtis on igas olukorras enesekindlaks jääda. Vilmar sõnastas mõtted hästi.

Vilmar wrote:

Oja95 wrote:Kas kellegil teisel on ka nii?

Päris paljudel on nii.

Oja95 wrote:Kuidas sellest üle saada?

Mitte midagi ei juhtu. Tervis on alles, elatis on alles, sõbrad on alles.

Ja mina arvasin, et ühel juhul kümnest oled peale esinemist eluaeg halva tervisega. Enam ma ei karda.

Oja95 wrote: Kuidas sellest üle saada?

Sada grammi viina peaks aitama.

chord wrote:

Oja95 wrote: Kuidas sellest üle saada?

Sada grammi viina peaks aitama.

Viina jaoks on vanust veidi vähe

Võta rahulikult:)

Midagi tõesti karta pole ja varsti äkki näed, et see väike närvikõdi enne esinemist ongi see, mis annab asjale efekti ja naudingut juurde. Minul vähemalt nii on. Selline väike pinge, mille saad kõik laval välja endast ja saad positiivset energiat vastu

Toredaid esinemisi!

Julgustuse mõttes mainin ära, et juhtumisi täna tegin lausa *mitu* korda (sealhulgas üks õige pisike "esinemine" kitarriga) täpselt seda, millest rääkisin: asetasin end olukorda, kus tundsin end natuke ebamugavalt, ja püüdsin end mõttejõul (tegelikult ka alkoholi jõul... khm) täiesti mugavalt tunda. Õnnestus. Edasiminek on tuntav. Lihtsalt isegi lollile reaalsusele risti vastupidi töötavale alateadvusele jõuab ka niiviisi ikkagi kohale, et no tõesti ei ole ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI karta.

Tervis on alles, elatis on alles, sõpru on rohkemgi. Rahakott küll veidi kergem, aga asi oli absoluutselt seda väärt.

Alkohol lahendab suure osa sellest hirmust

St 35 wrote:Alkohol lahendab suure osa sellest hirmust

Mis sa propageerid - teemaalgataja ise ütles veel, et liiga noor selleks. Ja nii see noorus hukka lähebki...

chord wrote:

St 35 wrote:Alkohol lahendab suure osa sellest hirmust

Mis sa propageerid - teemaalgataja ise ütles veel, et liiga noor selleks. Ja nii see noorus hukka lähebki...

Ma lihtsalt ütlesin, mis on tõhus meetod.

Ning btw..

chord wrote:

Oja95 wrote: Kuidas sellest üle saada?

Sada grammi viina peaks aitama.

Ma lisaks nii palju.. et laval tuleks olla minu arvates suhteliselt "pohhuist", see muidugi oleneb paljuski stiilist, mida esitate. Ma usun, et inimeste jaoks mõned sassi ajamised teevadki esinemise huvitavamaks. Mina lähtun igatahes oma grunge stiilist nii, tuleb kuidas tuleb, peaasi et mängides oma hingelise rahulduse kätte saad.

Palju edu bändiga !

Kui esinemine narvikodi ei paku, siis pole motet uldse lavale ronida.

Kui narv nii suur, et ei suuda keskenduda, siis votke sopru proovikasse kaasa. See aitab ka.

Teatud sorti tee aitab ka. Soovitan.