http://kitarr.astar.ee

Ma siin kappides tuulates leidsin ühe pika antennikaabli. Küsimus enne kui ma teda lõikuma hakkan, et kas sellest saaks teha kidrale juhtme? Võtta antenniotsad ära ning asendada kitarrijuhtme otstega.

Ei.
Hääle saad kätte iga suvalise juhtme jupiga kui tahad. Aga kvaliteetset heli kyll mitte.

EDIT: Pealegi on antenni kaabli keskmine soon yhe kiuline ja seega jäik. Murdub kiiresti ära palju väänates.

Selge, ma tänan kiire vastuse eest.

on kiuliseid kaableid ka. Aga ei ole eriti mõtet jamada jah.

Et nagu aru saan, siis peab olema varjesttud juhe? millel on sees südamik ja ümber on nagu puur teisest traadist? Kui ned eksisteerivad, siis oleks juba suurem tõenäosus saada mngit tulemust?

nojaa, pöhimötteliselt kyll jah... Aga seal on veel palju muid tegureid ka mis heli möjutavad.
Milleks sa yldse leiutad seal? kitarrikaabel ei ole ju nii kallis?

Hetkel pole seda vaba raha niiväga. Huvi on ka asjal juures kindlasti.
Mis tegurid need veel mõjutavad muidu?

Mõjutab takistus ja varjestus.

Ainuke käega katsutav erinevus antenni ja kidra kaabli vahel ongi elastsus ja vastupidavus. Muidu on antennikaabel väga hästi varjestatud, sarnaselt kidra kaabliga, ja sobib üsna hästi.

Ok, tühja kh...teen katsetuse siis ära. Eks ma annan teada mis juhtus.

served wrote:Mõjutab takistus ja varjestus.

Tegelikult takistus väga ei mõjuta. Pigem mõjutab mahutuvus. Takistuse koha pealt tooks näiteks selle, et enamuses, kui mitte kõigis lampvõimudes on sisendi järel kaks takistit: üks mis on signaaliahelas ja teine, mis on signaali ja maa vahel. Transistorvõimude kohta ei tea, võib-olla on neil sama moodi. Kui näiteks Marshallite võimudel see signaali vahel olev takisti on 10kOhm-i (Fenderitel oli vist enamasti 30kOhm-i), siis kitarrikaabli takistus otseselt ei mõjuta heli. Suurema mahutuvusega kaablid pidid rohkem müra tekitama.

Rääkides antennikaablitest, siis minu meelest on mõttetu mägiaivarit mängida. Instrumendi kaabli meeter on suhteliselt odav ja antennikaabel on ikka jube jäik asi. Sellega võid võimendi ja kitarri pistikud ära rikkuda ja kulutused lähevad lõpuks hoopis suuremaks.

Tegelikult ei ole asi nii üldse
Induktiivsus on see, mis on probleem.
Kindlam viis on mõõta juhtme takistust. Juhtmel puudub mahutavus!
Nagu ma mainisin, on ka kiulise südamikuga antenni kaableid. Loomulikult pole see mingi lahendus aga kui inimene tahab, las proovib.

Signaali ja maa vahel olev takisti fikseerib võimendi jaoks sisend signaali suuruse. Kui paned 0ohmise kaabli asemel 1kohmise kaabli on vahe ikka väga suur. Kui paned kondensaatori, hakatakse sagedusi takistama, vastavalt väärtusele. Tuleb silmas pidada, et tegu on Vahelduva vooluga!!!

No sain tehtud sis oma tegemised. Mägiaivar või lihtsalt rumalus, no tont eda teab
Igatahes, kõik nagu funktsioneerib ja heli tuleb. Ainult müra on suur: uriseb ja undab. Valesti nagu midagi ei ühendanud, vaatasin veel mitu korda üle. Proovisin erinevat pidi: elektroakusti häälestajaga, strat võimu taga ja LP võimu taga. Võim tegi urinat mõlema pilliga aga mängis. Elektroakustiga läks häälestjatuli tööle, ilma et keelt tõmbaks, kuid häälestada oli võimalik.
Ju sis sain omal kogemusel ka asja tehtud. Ei ole jah õige asi siiski
Aga oli tore nokitseda ja ekspermenteerida. Vähemalt pole seda kripeldust enam: "Aga mis siis kui, äkki...jne..."
Idee: maailma avastav ja uudishimulik ning mulle piisas
Teostus: täitsa korralikult ühendasin
Tulemus: Ise tehtud hästi tehtud, aga parem oleks võinud olla

Tänud, et üritasite kaasa mõelda, oli abi küll.

E: Antud antennikaablil oli varjestus muarust päris korralik. Lisaks traadipuurile juhtme ümber oli ka foolium selle all. Sees oli jäigem traat. Ehk kui ainult traati painutada, siis säilitas see kuju (küllaltki jäik).

Kas sa ühendasid nii varjesuka kui fooliumi mõlemas otsas pistiku massiklemmiga?

served wrote:Juhtmel puudub mahutavus!

Vale. Mahtuvus tekib iga kahe erineva potentsiaaliga voolukandja vahel, ning sõltub muuhulgas nende kaugusest ning kohakuti olevast pindalast. Kaablis jooksevad ju kaks soont (või üks soon ja varjesukk) paralleelselt kogu kaabli ulatuses (mis annab arvestatava kohakuti pindala) ning teineteisele üsna lähestikku, seetõttu tekib küll mahtuvusefekt. Keskmisel kitarrikaablil on see umbes 100 pF/m.

Takistus ei oma siin praktiliselt mingit efekti.
Mõõtsin huvi pärast paari kaabli takistuse.
3m kitarrikaabel - 1,3 Ω
10m antennikaabel - 2,5 Ω

Vahe on küll kahekordne, aga võrreldes muude signaaliahelas olevate kilooomiste takistitega on see tühine.

served wrote:Induktiivsus on see, mis on probleem.

Seleta veidi lähemalt. Kaabli induktiivsust mõtled?

Jah, kaabli induktiivsus. Ja induktiivsuse tagajärjel tekib ka mahutavus. Nö pooli efekt.


Tegelikult kehtib ju reegel, et mida lühem juhe, seda parem.
Kaabli mahutavus tekib induktiivsusest, mis tõttu hakkab pikk kaabel tooni sööma. Selle peale ma ei tulnudki tol hilisel õhtul, et varje ja signaali vahel tekib mahutavus, siin kohal on sul õigus jah.

Kuid kitarri kaabli ja antenni kaabli vahe, sellest ei tulene, sest see nähtus on mõlemal, tooni ta aga mõjutab.
Et siis, ma üritaks öelda, et neil kaablitel pole siiski erinevusi. (VA elastsus ja vastupidavus) Mõlema kohta käivad samad reeglid.

Kohati tekib üldse küsimus, miks üldse on antenni kaablid jäigast materjalist, püütav signaal niikuinii liigub vaid mööda pindmist kihti. Nii hea oleks ju liikuda 10 kiu pinna peal, ümbermõõt ju suurem. Kuid see ei käi kitarrinduse kohta.


Sel põhjusel soositaksegi suurema läbimõõduga kitarri kaableid väikemale läbimõõdule, sest Varjestuse ja Signaali vahele on võimalik tekitada suurem vahe, mis oma korda vähendab Seda mahutavust. (oma järeldus)

Kaablil, nagu igal voolukandjal, on teatud endainduktiivsus, st. kaablit läbiv vool tekitab selle ümber magnetvälja, mis omakorda indutseerib kaablis voolu, mis on aga vastupidise suunaga esialgsele voolule. See induktsioonivool on seda suurem, mida kiiremini magnetväli muutub. Selle tulemusena kõrged sagedused kannatavad rohkem kui madalad.

Samas kui sul on kaks soont (või üks soon ja varjesukk), mis jooksevad paralleelselt ning kus voolud on vastassuunalised (ning magnetväljad seega vastupidise polaarsusega), siis nende kahe soone endainduktiivsused nullivad teineteist. Seda eriti koaksiaalkaabli puhul, kuna mõlemal soonel on ühine keskpunkt (sellest ka nimetus koaksiaal), ning voolukandja magnetväli saab alguse just selle keskpunktist.

Lisaks on voolutugevused kitarrikaablis üliväikesed. Induktiivsus on probleem alles kõlarikaablites, kus voolutugevused on oluliselt suuremad.