http://kitarr.astar.ee

On teil endal kogemusi, et "Harley Benton ei ole küttematerjaliks ka piisavalt hea" vms.? Ise alustasin kõige odavama Bentoniga ja siiamaani sellega rahul. Üks Vintage Les Pauli mängija proovis mu kitarri, ja ütles, minu kitarr teeb häält, mis on vähemalt kitarri moodi, tema enda oma olevat kõvasti hullem.

Ega minumeelest pole ka patt osta esimeseks pilliks Benton. Mul on kodus pidevas kasutuses Harley Bentoni elektroakust ning samuti sellise roundback figuuriga. Kõla on pillil väga mõnus. Ei ole tehislik ega võlts...hoopis mõnusalt soe ja kõlab hästi. Mina selle pilli sain, olid tal peal elektrika keeled ning kusjuures see sobis akustiga üllatavalt hästi kokku ja kõla oli väga omapärane.
Mu pillil on peal ka elektrooniline häälestaja, mis ajab ka asja vajadusel väga edukalt ära...ehk siis selle kvaliteet on ka veel täitsa korras. Elektroonika osa üle ei ole mul samuti midagi ette heita. Mänginud temaga esinemistel, proovikas ja kodus ning on oma ülesande edukalt täitnud ning saund on väga korralik...peale minu on ka veel mõnele tuttavale see pill meelde jäänud kui tubli instrument. Mind on see pill tublisti teeninud ning ma usun, et ei jää hätta temaga ka tulevikus.
Krihvid ja kael on tal ka korralik..pole miskit kõver või viltu või valesti.
Seega mina soovitan küll minna seda esimeses postituses olevat Bentonit proovima ning tõesti võta alustuseks keegi kitarridest teadlikum kaasa ning siis on juba kindlam.

Jõudu ja jaksu esimese pilli leidmisel...

Plaanis endalgi muidu üks Bentoni akust osta.

Yamaha on küll tõsine pill. ja Walden samuti..

aga kas keegi viitsiks mulle ära seletada too Vintage fenomeni? mis teeb ta hinnatud pilliks? Ukul on Vintage pillid näiteks, panin tähele..

mugavus, kvaliteet ( sõltub millise pilli otsa satud), heli ja hind.
eks kõigil on oma maitse, lihtsalt ise pole siiani leidnud selles hinna klassis paremat.

Hea hinna ja kvaliteedi suhe. Kitarri põhiosa ehk puit on neil võrdlemisi korralik, ja muid juppe annab vabalt vahetada.
Teisel pool suurt lompi on täpselt samadel põhjustel populaarsed Agile ja SX marki pillid.

Mul on ka kaks Vintage'i pilli - EJM96 j-bass ja TC200 telecaster. Esimene neist on väga adekvaatne bass algajale - mul on see üle nelja aasta olnud ja pole seni eriti uue pilli järele vajadust tekkinud. Teine on, ma julgen öelda, oma hinnaklassis üks parimaid elektrikitarre (va. ehk metali käristamiseks).

Aptsihh, ma olen paari sammu kaugusel lepingust Vintage'ga. Peagi hakatakse mind regulaarselt uute pillidega varustama ning küsitakse nõu uute mudelite väljatöötamisel.

Nali naljaks, kuid tegelikult ma vintažineerumist ette ei plaaninud, juhtus lihtsalt nii. Vasakukäelisena on üsnagi keeruline pille leida - Eesti poodides on valik pehmelt öeldes puudulik ning üsnagi vähesed firmad teevad Les Paul tüüpi kitarre vasakukäelistele. Vintage on üks firmadest, mis paistab silma oma vasakukäelisi pooldava suhtumisega (teiseks nimetaks Agile'i). Ning nagu Faded eespool mainis, on nende hinna/kvaliteedi suhe võrdlemisi hea.
Iga sent mu taskus on raske töö tulemus, seega vaatan hoolega, kuhu seda investeerida.

Olen korduvalt võrrelnud Vintage V100 ja tema põhikonkurenti, Epiphone Les Paul Standardit. V100 hind on olnud stabiilselt 4500 EEK, Epi LP Standard kipub kõikuma 6200-6800 EEK vahel. Olen märganud järgmist :
1) Die hard Gibsoni/Epiphone'i fännid võivad välja puhata - Epiphone võib olla küll Gibson Les Pauli ametlik koopia ning sellega kaasneb ka teatav pühapaiste selle kitarri kohal, kuid ta ei ole alati kvaliteedilt ega omadustelt parem. Nagu Hiinas toodetud pillidele omane, leidub vahetevahel ikka erilist kirvetööd, mis ei kannata mingit kriitikat.
2) Eestis tegutsevad pillimeistrid (Hark, Liivamägi etc.) on korduvalt täheldanud nende kahe Les Pauli koopia juures hiinlastele omaseid veidrusi. Lammutamisel on avastatud pannkook-tüüpi keresid (lepp ja nato/mahagon vaheldumisi) või lausa lepast keresid, mis on kaetud mahagoni spooniga. Ühesõnaga, kõik pole kuld, mis hiilgab.
3) Raudvara osas jagunevad arvamused kaheks - kiidetakse Epiphone'i raudvara, ka Vintage'le pandava Wilkinsoni raudvaraga ollakse rahul. Üks Hiina toodang kõik. Muidugi on arenguruumi, kuid iga päss võib kitarri oma soovide järgi tuunida, kui tunneb selleks vajadust. Ning vaadake korraks ka nende pillide hindu, see seletab ka nii mõndagi.
Uurisin ja uurisin, kuulasin targemate nõu ning jõudsin otsusele. Epiphone Les Paul Standard pole kaugeltki kehv pill, kuid Vintage V100 pakub sama palju väiksema summa eest. Seal pole midagi imestada, kuna Vintage'l pole Gibsoni sugust giganti seljataga, mis lisab üsnagi palju õhku Epiphone'i hinnasildile.

Mina ostsin oma pilli eelmisel aastal kasutatuna. Tegemist oli küllaltki värske mudeliga ning tema kasuks otsustas ka väga soodne hind. Kuidagi vastumeelne oli osta uut kitarri, kuna mul oli algusest peale plaanis teda modifitseerima hakata. Olen kitarri koos ostuga investeerinud ca 5000 EEK - peal on korralik luust sadul, Grover 135N Vintage pingutid, ilusti seadistatud ning puha. Helmut Hark teostas nimetatud tööd, olen tulemustega väga rahul. Plaane on mul veelgi, need jäävad lihtsalt rahapuuduse taha. Uued helipead, raudvara, kael, kolmanda helipea jaoks süvendi tekitamine etc.
Mõni võib mind hulluks pidada, kuid elu esimene Les Paul tüüpi kitarr on minu jaoks väga suure väärtusega, olen otsustanud seda kitarri mitte maha müüa. Vasakukäelisena on mul väga raske asendust leida - suureks eesmärgiks oli Gibson Les Paul Studio, kuid pidin selle kaelaprofiilis pettuma. Seega otsustan ajada oma asja, teen Lesteri endale meelepäraseks. Kõla on tal mõnusalt lahtine, alus projektiks on hea.

Rääkides akustilisest, siis see kaunitar on mul olnud üsna lühikest aega. Rääkisin kunagi telepoisiga, kes kiitis seda instrumenti, mis olevat poes isegi ca 10000 kroonistele pillidele silmad ette teinud. Telepoiss pole ka mingi tiinekast tühikargaja, tema juttu võis uskuda küll. Ühel hetkel saabuski müüki kasutatud instrument, kuid ootasin hinna sulamist. Sain ta päris hea hinnaga kätte ning olen äärmiselt rahul. Täispuidust kaas annab akustilisele ikka päris palju juurde, selline nüansirikas, ilus heli on. Kaelaprofiil on samuti minu kämblale sobiv, üleüldse väga mugav instrument. Peale selle näeb veel kuradima seks välja, mida enamat saaks tahta?

Mina olen oma daamidega rahul, kuid ärge võtke mu juttu puhta kullana. Poodides vedeleb kitarre, mille müük tuleks ära keelata. Vintage on ikkagi masstoodang, seega pole viimistlusvead ning kehv kõla harvaesinev nähtus. Eks nii kipub kõikide odavate pillidega olema, peab lihtsalt olema oskust pilli valida.

Parimat soovides,
Uku

Oh, väga viimase peal vastused, tänan. Ma ei ole olnud teab-mis Les Pauli austaja, seda põhiliselt ikka seepärast, mida tunnistada tavaliselt ei julgeta - ma olen elus ainult kahte les pauli käes hoidnud.

see-eest on mul kodus üks väga korralik epiphone dot, mille kael on just nagu minule loodud (mulle meeldib veidi paksem kael, olgugi, et mul on lühikesed näpud). ja see epi dot paneb mängitavuse poolest paljudele gibsoni originaaltoodetele ära - proovitud. ühesõnaga, õnnestunud pill. tõsi küll, es-335 originaalid pidid täiesti ekstraklass olema. Gibsoni sg ja lp studio kaeltega võrreldes oli minu doti kaelake tagasihoidlikum, kuid stabiilsem ja ilusama kõlaga ka.
ma olen too es-335 koopiaga veel üsna värske sõber ja ta alles avaneb mu käes, kuid tunnen et pillil on sisu rohkem, kui ma tema eest maksin.
niiet epi toodangule minu poolt pluss.

nagu ma aru sain, siis kui pilli õigesti valida, leiab mõlema tootja poolt väga sügavaid ja mõnusaid pille. vintage on väiksem kaubamärk ja see kajastub ka hinnas, kuid mitte kvaliteedis.

Olen isiklikult suur semiakustiliste fänn ning Epiphone Doti ja Sheratoni kael paistab tõesti veidi ümmargusema ning paksema profiiliga olema.
Kui raatsid, tulista meile paar pilti.

Epiphone Dot Studio - kas oled seda mudelit kunagi proovinud või lähemalt uurinud? Lihtsalt huvitab, kuidas ta tavalisega võrreldes on?

Uku

mul kahjuks temast rohkem pilte praegu ei ole veel tehtud, kui need kaks.



eks varsti teen ka stuudiopilte temast, aga seni pole olnud mahti aparaati kätte võtta ja kogu seda kompotti püsti lüüa.

Epiphone Dot Studiot sain veidi proovida küll. Eks ta üks dieettoode ole.. Ma ei leidnud temas seda hinge üles ja väljanägemine oli ka suhteliselt paljaks ripitud. Kael oli aga tip-top korras.
võimu taha ma teda ei ühendanudki, seega ei oska öelda, kuidas on lood helipeadega. Minu hiinas toodetud designed by gibson helipead on kindlasti bang for the buck, kuid võrdlesime neid lp studio helipeadega (mis pidid anyway lp-dest kehvemad olema?) ja kõige märgatavamaks tulemuseks on minu dotil veidi madalam output, mis aga mulle meeldibki. eks keskmised sagedused olid veidi konkreetsemad ka sellel lp studiol.
The Dot Studio aga on jättis korraliku mulje, kui teha korralikku eeltööd ja otsida endale see õige pill välja. Ma tahan teda endale kindlasti tulevikus koju.
hea lihtne värk oli tal ka elektroonikaga seoses: üks tooni- ja üks volüümipotentsiomeeter.

Mis mind hämmastab Doti puhul kõige rohkem, et ta ei lähe feedbackima nii kergelt, kui arvasin. Üldiselt mängin ainult kompressorist läbi, kuid nüüd olen hakanud mõtlema mõne distortioni peale ka. Kirjutasin ka mõned eksperimentaal roki ja indie folgi valdkonda kuuluvad lood valmis, kavatsen mõned pillimehed ka kokku ajada selle jaoks.

Epiphone Doti näol leidsin ma endale päris selle pilli, mida otsinud olen ja soovitan soojalt hollow-body pille kõigil proovida.

Siin foorumis ka waldeni kitarre hea sõnaga mainitud.

http://www.soov.ee/vaata.seam?id=2091620&cid=3637

Tõeline iludus. Tegemist on selle tüüpilise värvitooni, kirsiga, eks? Vasakukäelistele toodetakse täpselt sama tooni mudelit, ära ei ütleks.
Legendaarne Ritchie Blackmore on tuntud oma Stratocasteri lembuse poolest, kuid Deep Purple'i algusaegadel oli tema tööhobuseks vana hea Gibson ES-335 (mis kadus 1974. aasta paiku). http://www.youtube.com/watch?v=CO-cGmJIppc
Blackmore oli täielik loom ning kitarre ta ei hellitanud - vaata alates 2:20.

Maagiliste kätega mees ning milline toon, teda võikski kuulama jääda. Shredding in the 70's? Hell yeah!

justnimelt Cherry, justnimelt iludus. Ainukene, mis teda välimuselt eristab gibsoni es-335 poolest, on sõrmlaua bindingu puudumine. ja kui ma ei eksi, siis kere binding on minul valge, gibson pakub aga kreemjat tooni.

jah, Blackmore on väga hull tüüp, see video tõestab ka et 335-tüüpi pillid on peale heade rütmiomaduste ka väga hea soundiga lead pillid.

Nonii, tellisin oma elu esimese kitarri siis ära. Epiphine DR-100 VSB Sunburst. Kätte veel ei ole saanud.
Nüüd on veel vaja tellida kitarrikott. Keegi oskab soovitada, milline oleks hea valik? Ise vaatasin sellist http://www.thomann.de/gb/protec_standar ... ig_bag.htm

siin paar tükki müügil - http://www.osta.ee/index.php?q[q]=akust ... earch=OTSI - üks Tartu ja teine Pärnus.