Kindlasti leiab väärt lugemist. Probleem on selles, et seal on üsna palju kasutajaid, kes arvavad teadvat rohkem, kui nad tegelikult teavad. Tulemuseks on artiklid, milles sisalduvat jama on üsna lihtne tõe pähe võtta, kuna see kõlab piisavalt usutavalt.
Eks selliseid ole igal pool, aga ma pole eriti mujal seda niipalju täheldanud kui UG-s.
Edit: võtame asja väidehaaval ette.
Quite simply, a guitar cable is a shielded piece of copper wire, with a core diameter of .265”. All standard 1/4” instrument cables are this thickness, and therefore have the same resistance and signal impedance.
Vale. Esiteks pole kitarrikaablitel mingit üht standardmõõtu. Thomannist
instrumendikaableid sirvides võib leida ristlõikeid vahemikus 0,22-0,75 ruutmillimeetrit. Teiseks sõltub näivtakistus (
impedance) muuhulgas ka kaabli mahtuvusest, mis võib kahel sama diameetriga kaablil olla väga erinev (sellest allpool pikemalt).
And because the cross sectional area is the same, the resistivity of copper doesn’t change (16.78 nÙ·m), and the length of the wire is determined by the consumer, we come to the astounding conclusion that all these cables do in fact provide the same tone quality.
Jälle vale. Ükski kaabel ei kasuta 100% puhast vaske, seal on alati mingeid lisandeid, mistõttu kahes erinevas kaablis kasutatava vase eritakistused ei pruugi olla samad. Lisaks on high-end kaableid, kus vasele on lisatud nt. hõbedat, mis jällegi muudab eritakistust. Ja kuna kitarrisignaal on vahelduvvool, mängib suurt rolli ka kaabli mahtuvus.
Insulation doesn’t affect signal quality and is usually standardized across cables.
Isolatsiooni paksus mõjutab vägagi palju signaali kvaliteeti. Kondensaatori mahtuvus sõltub eelkõige kolmest asjast - plaatide kaugusest, kattuvast pindalast ning nendevahelise isolatsiooni dielektrilisest läbitavusest. Kaabli puhul on plaatideks seesmine soon ja varjesukk. Järelikult mida lähemal nad teineteisele on, seda suurem on kaabli mahtuvus, ning vastupidi, mida paksem isolatsioon signaalisoont ümbritseb, seda väiksem on mahtuvus ja seega kõrgete sageduste kadu. Mida tihedam on varjesukk, seda suurem on mahtuvus (aga samas seda täielikum on kaitse välise müra vastu). Ja erinevatel materjalidel on erinev dielektriline läbitavus, mis samuti mõjutab mahtuvust.
We’ve all seen the attractive gold-plated connectors on some big-name brands. And of course, if it’s gold, it’s better...right? While many people believe that gold-plated connectors are “better”, they don’t know why. Gold is an attractive anti-corrosion element, but signal-wise, there is no benefit of having one connector over the other at the frequency range for instruments.
Jällegi jama. Kullal on kaks olulist eelist. Esiteks ta on väga hea elektrijuht, ning teiseks kuld kui väärismetall ei oksüdeeru. Kuna enamike metallide oksiidid on halvemad elektrijuhid kui vastav puhas metall (hõbe on üks erand), siis kullakiht aitab pistiku (või muu detaili) elektrijuhtivust selle eluea jooksul konstantsena hoida. Muidugi on ka teisi korrosioonikindlaid metalle, aga siis tuleb juba jälgida, et detaili elektrijuhtivus ei kannataks, mis kulla puhul pole probleem. Ainus halb külg on see, et kuld on pehme (ja muidugi kallivõitu ka), nii et ta ei sobi eriti kitarrikaablitele, mida pidevalt sisse-välja kakutakse (patch-kaablitele veel) - kulub maha ja allolev metall hakkab oksüdeeruma, mistõttu elektrijuhtivus kohe langeb. Selles suhtes on näiteks nikkel parem variant. Aga lihtsalt öelda, et kullast pole mingit tolku, on üsna lühinägelik.
Lisaks mängivad rolli ka pistikus kasutatud materjalid - nii pistiku korpus (enamasti mingi tsingisulam või messing), jooteklemmid (messing või muu vasesulam) kui kasutatud jootetina -, ning ka jooteühenduste kvaliteet. Ja need on ainult kaabli elektrilisi omadusi mõjutavad faktorid, aga olulised on ka kaabli mehaanilised omadused.
Mingit olulist "tõtt kitarrikaablite kohta" tollest artiklist küll ei leia.
