http://kitarr.astar.ee

Viimaselajal millegipärast soovivad paljud Vintage pille osta.. ei tea mis värk on..

Vintage V100 on siin pidevalt popp ja noortepärane olnud. Hinna / omaduste suhe on päris hästi paigas. Kuid mina enam uut ei ostaks

hea firma ju

karlapoiss wrote:hea firma ju

See oli iroonia?

eips tösiselt mõttlesin , vägagi tip-top pillid. midagi halba pole õelda : )

Enda v100´ja müüsin hiljuti maha. Sama hinnaga epikatele teeb lõdvalt ära.

Uku wrote:Vintage V100 on siin pidevalt popp ja noortepärane olnud. Hinna / omaduste suhe on päris hästi paigas. Kuid mina enam uut ei ostaks

Miks siis?

Olen suur Les Paul tüüpi kitarride fänn. Vintage V100 on minu silmis kõige odavam nö "tõeline" Les Paul - mahagonist kere, mitte pärn ega lepp.
Ostes oli rõõm suur, pillil on korralik kere ning hind oli soodne. Viimistluse kvaliteet on asi, mis minusugusele pedandile silma hakkas. Liimiga on ulakalt ümber käidud (nägin vaeva, et seda eemaldada), sõrmlaua inlay'd (vabandage, ei oska seda eesti keeles öelda) on kohati lohakalt tehtud. Headstock - selle looja tuleks saata tuleriidale. Pole midagi nii hullu veel oma elus näinud
Olen IS Musicus teisi eksemplare ka vaatanud - on kehvemaid, on kobedamaid, kuid ühtegi päris head pole.
Hind paneb asja paika - ei ole siit mõtet midagi ulmelist oodata
Mind häirib odavamate pillide juures ka see, et neil oleks nagu plastikukiht peal (Epiphone'l jt sama jama). Polüuretaaniga on liiale mindud, kuid seda saab lihvides parandada (pole enam nii läikiv ning muutub ilusamaks).
Halvo Liivamägi näitas mulle poes üht Edwards'it, maksis umbes 12k. Pilt on hoopis teine, sellega oli ikka vaeva nähtud. Kevadel saab näha tema uut pilli, vasakukäeliste Les Paul tüüpi mudelit (ca 40-45k väärt). Arvan, et sellest eriti paremaks minna ei saa - saab näha, missugune üks tõeline tippinstrument kõlab ning välja näeb. Nagu kord ütlesin, olen pedant ning pealekauba veel rahutu hing. Kui võimalus tekib, ostan kindlasti midagi paremat. Tokai, Edwards, Gibson (Les Paul) või midagi muud taolist. See on puhtalt minu arvamus. Näiteks Sander ütles, et teda ei koti pilli välimus üldse. Minu jaoks on see küll tähtis - mulle ei meeldi lohakas töö. Kuid selle raha eest on pilli küllaga. Kaalusin ka Epiphone Les Paul Standardi ostu, kuid minu meelest on see tõsine raha raiskamine (nad pole seda rahasummat väärt, eelkõige Custom). Seega valisin tema odavama konkurendi, kes pakub mulle sama.

Vasakukäelistel on lood keerulised - Vintage V100 / Epiphone Les Paul (erinevad mudelid) on kaks võimalust (kui eelarve on väike), siis tuleb juba suur hüpe ning tulevad mängu lawsuit pillid ja Gibson Les Paul Studio (neid liigub ka üsna palju ning soodsa hinnaga) etc. Kui minna sealt veel edasi, siis Norlini ajastu Gibson Les Paul on samuti hea variant, pole ta nii halb midagi, kui räägitakse. Nende hinnad tõusevad alatasa, tuleb kiirelt tegutseda. Või ostad tutika Gibson Les Paul Standardi.

voice wrote:Pole välistatud, et jaapanlased selle jätkamise-liimimise nõksu esimesena kasutusele võtsid, kui nad 70-ndate lõpus - 80-ndate alguses koopiatega turge vallutasid.

Andestage, et vana teema välja kaevan.
Minu mäletamist mööda võtsid selle kasutusele Gibsoni inimesed Norlini ajal. Parandage, kui eksin.

Igasuguseid liimliiteid on juba ammustest aegadest kasutatud, ligi paarsada aastat. Näiteks see Hermann Hauser Sr-i klassikaline kitarr aastast 1924, millel on kaela ja pea vahel nn. V-joint:


Louis Panormo ehitatud kitarr aastast 1830:


Minu teada kasutati sama võtet ka Martini kitarridel. Paar pilti, mis näitavad, kuidas selline ühendus kokku pannakse:


Tulemus võib välja näha mitut moodi:


Praegu kasutatav scarf joint (ma pole tisler ja vastavaid eestikeelseid termineid ei tea) on põhimõtteliselt sama, ainult et kaela ja pea vahel on üksainus sirge pind. Erinevalt V-joint'ist ei pea seda tegema käsitsi, vaid võib lasta CNC-masinal lõike ära teha. Ühenduse tugevus on veidi kehvem, aga kitarri jaoks täiesti piisav.

Viimasel pildil oleva pilli kael on väga huvitav

See on küll maitse asi aga eelistan ise vintagesi nt: squierile,epiphonele,yamahale, ibanezile jne. Sellistele teistele odavamatele kitarri firmadele.


endale hakkas seegi pill ka rohkem meeldima kui fenderi mim stratid.

karlapoiss wrote:See on küll maitse asi aga eelistan ise vintagesi nt: squierile,epiphonele,yamahale, ibanezile jne. Sellistele teistele odavamatele kitarri firmadele.


endale hakkas seegi pill ka rohkem meeldima kui fenderi mim stratid.

Ibanez ja yamaha odav firma ? Neil on odavama otsa pille ka lihtsalt kahtlen, et sinujaoks mingi 35 000 maksev ibanezi pill odav on, või on?

Ma arvan ka, et ta mõtles ikka konkurente samast hinnaklassist. Kuid olen omanud ESP/LTD M-50 ning uurinud kümneid Yamaha Pacificaid ja mõnda Ibanez GRG / odavamat RG-seeria pilli. Viimistluse kvaliteedis jääb Vintage küll minu meelest alla.

No mina sattusin siis ikka VÄGA HEA isendi otsa. Viimistluse üle ei kurda üldse, ainuke viga oli, et tone ja volume nupud käisid kere vastu. Muidu täitsa tip-top. Isegi headstock ja seal olev logo on mulle väga meelepärased.