Soome meistrite teine plaat. Taaskord võtab mõtlema, et kui 19 aasta vanused mehed sellise teose suutsid salvestada, siis olen oma elu juba praegu maha raisanud.
Erinevalt "Something Wild'ist" ei tundu see plaat toores. Plaati on mixitud ja masterdatud viimse lihvini, kuni antud materjalist viimane on võetud. Plaadi cover art sobib perfektselt. Tumeroheline järve äärne miljöö valmistab ette karastavaks elamuseks pärast mida on päris kindlasti vähemalt 2 lugu leitud, mida kuulata uuesti ja uuesti. Päris tihti tekib tahtmine seda plaati hoopis metsas eraldatud järve ääres öö hakul kuulata. Mõni lugu on siin minu jaoks kirjeldamatu ja loodan, et siitki mõni suudab seda mõista.
1. Warheart
Plaat avatakse jupikesega Salieri monoloogist filmist "Amadeus." "Now we are enemies. You and I." Henkka Blacksmith teeb ühe kiire bassisoolo ja siis hakkab see põrguvärk pihta. Kiire trummipeksu ja kitarrimänguga äratatakse ka kõige unisem muusikafänn ja sätitakse tulevasest natuke vale arusaam. Peagi võtab asi Bodomile omase meloodilise pöörde ja kõik laabub ilusti.
2. Silent Night, Bodom Night
Jumalik lugu. Alustatakse meeldejääva riffiga, mis on raske ununema. 3 minuti sisse on pressitud enamus sellest, mis teeb CoB nii heaks bändiks. Kuulates kipub kõik ununema, mida head öelda selle kohta, kuna pea rapub ja jalg tatsub. Mängitakse igal kontsertil lihtsalt oma legendaarsuse tõttu.
3. Hatebreeder
Püütakse ilmselt eelmise kahe loo sabas käia ja see ka enamasti õnnestub. Peale introt tuleb üpris šokeeriv jupike, mis minus vahest siiani tekitab emotsioone, et: "See on ju liiga karm juba." Teemat korratakse üpris mitu korda läbi loo ja seega ma annaks talle tiitli "Kõige põrguwärgim lugu soomlastelt."
4. Bed of Razors
Wirman juhatab sisse pehme klahviskaalaga, kuhu liitub kohesel võimalusel Laiho ja tekib midagi piiramatult ilusat. See on lugu, millel ma luban rääkida žilettidest, sest see on lihtsalt kõige ilusam ja melanhoolsem lugu, mida ma olen eales kuulnud. Tüübi "Aeglane CoB lugu" aegumatu valitseja. Soolo ja pärast seda tulev refrään "The razor cut your flesh and your arms turn red. I feel your vast desire" on lihtsalt parim. Ma soovitan kõikidel seda lugu kuulata. Tõsiselt. Isegi neil, kes piirduvad rokiga öeldes, et too on minu jaoks liiga kuri.
5. Towards Dead End
Laiho teeb alguses taaskord kõigile selgeks, miks ta ikka kitarrikunn on. Pärast seda tulevad kohad, mis meenutavad esimest kolme lugu ja pärast seda tekib koht, kus meenub lausa bänd "Alestorm."
6. Black Widow
Melanhoolne flöödiintro viib sisse kergesse thrashloosse. Ei kuuluks nagu siia albumisse.
7. Wrath Within
Huvitav algus lubaks nagu midagi hirmsat. Hirmsat tuleb, aga kahjuks liiga üksluine, et meeldejääv olla. Soolo on see-eest väga mõnus.
8. Children of Bodom
Bändi nimega lugu ikka ei teeks ju halba? Ei tehtudki. Väga mitmekesine lugu, mis demonstreerib taaskord seda, kui mitmekihiliselt suudab Laiho laule kirjutada. Sisaldab endas mõnusates kogustes rõõmu ja viha. Üks minu lemmikutest ja suurimatest vastastest kitarril.
9. Downfall - link viib muusikavideole
Klahvid -> kitarr -> rütmikitarr -> bass -> YEOW! -> trummid. Bed of Razorsiga sama melanhoolne lugu, aga kiirem ja suhtkoht parima kitarriosa ja vokaaliga, mida ma eales kuulnud. Soolo on samuti loosse perfektselt sobiv. Laulu, mis räägib enda ja end ümbritseva hävinemisest ei saaks kuidagi paremini teha. Aah ja muide siin loos ei ropendata vist.
Tegu on minu lemmiku Bodomi albumiga. Silent Night, Bodom Night on minu lemmik, mida kitarril mängida ja pärast ~600 kuulamiskorda ei väsi see lugu värskena tundumast. Siin on lihtsalt hoomamatul hulgal suveöö hõngu ja soovi kitarr kätte võtta ning midagi ägedat korda saata.
Kohustuslik kuulamine
- Silent Night, Bodom Night
- Children of Bodom
- Bed of Razors
- Downfall
Loodan homme jälle siin kohtuda : )