Album ei ole väga raske soundiga, domineerib James-i puhas ja igasugustest piiridest üle viidud hääl (no falsetto). Kitarritöö on viis pluss, siit saab palju motivatsiooni John-i soolodest ja megatriumfilistest riffidest. Myungi bass on hästisaatev ja klapib kõikide teiste intrumentidega nagu kuu öötaevaga. Mike-i trummidel pole jällegi piire, ta on masin.
1. Pull Me Under. 8.15
Vaieldamatult üks nändi kuulsamaid lugusi, suhteliselt raske ja progressiivse ehitusega. Mitte minu top 1 lugu, kuid selle kuulamisest ära ei ütle.
2. Another Day 4.24
See lugu on kirjutatud John Petrucci poolt oma vähihaigele isale (Kui hea loo sina oma isale kirjutaksid). Hea solo ja vahelduseks on sisse toodud saksofon. Raskemat sorti ballaad.
3. Take The Time 8.31
Huvitav lugu, milles on väga catchy sõnum, kui sa seda korralikult kuulad, muljet avaldas see mulle nii palju, et ma pidin kohe 3 erinevat koverit tegema. Progressiivne, keskmine hevisus, mõnus kuulata
4. Surrounded 5.30
Üks mu lemmikutest. Eriti jäi mulle kummitama James LaBrie järjekordselt uskumatu hääl alguses ja lõpus, väga huvitava struktuuriga soolo.
5. Metropolis Pt. 1: The Miracle and the Sleeper 9.32
Vana hea DT sound, millest keegi ära ei ütle. Mõnusalt sujuva bassi ja kitarritööga saadetud Portnoy progr. trummidega.
6. Under Glass Moon 7.04
hea kuulata, jälle üks väga hea sõnumiga lugu, saadetud John Petrucci vaieldamatult ühe parima soologa. Keskmine hevisus
7. Wait For Sleep 2.32
Saade järgmisesse loosse. Valitseb Kevin Moore-i süntekas ja James-i puhas hääl. Hea vahelduseks.
8. Learning To Live 11.31
Selle albumi eepiline lugu. Fantastiline kompositsioon, tohutult erilise bassi ja trummikäiguga. See lugu on James LaBrie elu tipp. Üks DT kõige kõrgema helistikuga lugu, saadetud John Petrucci mõnusate riffidega, akustilise soologa ja sõna otseses mõttes eepilise lõpetusega. See lugu on väärt igat kuradima sekundit.
Soovitan Väga!
95/100
Teie arvamus siis.
