Children of Bodom - Are You Dead Yet? (2005)

Uued ja vanad plaadid, mis välja antud. Soovitan, ei soovita
User avatar
EvilKatarn
Posts: 523
Joined: 23 Jun 2008, 15:32
Location: Tallinn -> Nõmme

Children of Bodom - Are You Dead Yet? (2005)

Postby EvilKatarn » 15 Oct 2010, 17:28

Image

Hunnik paska käis kahe aastaga läbi Bodomi laste elu - kitarrist Alexander Kuoppala otsustas ühel heal päeval, keset suurt kontsertturneed bändile adjöö öelda ja lahkuda. Otsiti paaniliselt teist kitarristi ja õnneks oli Roope Latvala piisavalt lahke ja osav, et abikäsi ulatada. Latvala oli ka kitarrist Alexi Laiho kõrvalbändis Sinergy, mille liider oli omakorda Kimberly Goss, kes kirjutab vahest CoB'ile lüürikat. Aga see selleks, üritame Bodomit käsitleda. Albumit võiks üldiselt iseloomustada sõnadega thrash metal, kui klahvpillid puuduksid. Wirman hoiab ikka asja rohkem seal melodeathi valdkonnas ja keegi temale vastu ei vaidle kah. Ja milleks peakski? Sünergia kitarride ja klahvide vahel annab sellele albumile kogu energia. Olgugi, et kitarritoon on mõnus ja basskitarri on reaalselt kuulda.

1. Living Dead Beat
Atmosfäärilise klahvipartiiga lüüakse pidu käima. Kitarrid liituvad aeglase müdinaga, Alexi jändab Floydi kangiga ja minnakse pehme rütmi juurde, mis saabki olema läbi loo põhiliseks rütmiks. Kuidagi aeglane, aga väga mõnus. Võib tunduda, et jõud on kaduma läinud, aga refräänis kitarridel tehtud pinch harmonicud kõlavad väga mõnusalt. Langevad doublepick rütmid ja saabutakse väga omapärasesse soolosse. Kõrged noodid jäävad nagu puudu, aga siis tulevad mängu jälle need pinch harmonicud, mida tõmmatakse keelel sillale järjest lähemal ja võtavad kõhu õõnsaks. Refrään ja lõpp. Oli tore.

2. - link viib muusikavideole
Väga thrashise riffiga alustatakse. Läbivaks teemaks saab kiuksuv/plärisev pinch harmonic, mis tegelikult kõlab päris hästi ja mille peal lugu üldiselt püsti seisab. Refrään on väga BFMV maiguline, aga võib andestada, sest see kõlab üpriski hästi Laiho vokaalidega ja taga marssiva kitarriga. Soolosse arenemine on ilus, aga ta läheb üpriski tavalise asja peale raisku.

3. If You Want Peace... Prepare for War
Tümp tümp tümp. Tümp tümp tümp viuuuuuu. Liiga karm tahab olla. Pärast seda, kui natuke imelik on olla saadakse minuti jooksul ikka aru, et tuleb midagi meloodilist korda saata. Siin on ka Laiho uut stiili kõvasti näha, kus C keelel mängitakse hästi kiiresti ja paljudel eri krihvidel mingit rütmi. Üpris pika soologa laul, kus mõne aja mängib ka Wirman.

4. Punch Me I Bleed
Üritab vist olla selle albumi "aeglane ilus lugu." Aeglane on, aga ilus küll pole. Üpris kole ja hirmuäratav lausa. Väga raske on mingit osa iseloomustada või kirjeldada. Soolo on taaskord omapärane ja hea sissejuhatusega. Ütleks, et tasub soolo pärast lausa kuulata.

5. - link viib muusikavideole
Plaadi peal üpris pika algusega. On välja mõeldud tõepoolest hevi rütm, ja selle venitamine on üpris hea idee. Lihtne, aga efektiivne ja tekitab tõesti tahtmise kellelegi näkku virutada. Kui põhiteema tundub lihtsa karjumise ja keevitamisega, siis palun võta kätte kitarr ja mängi järgi. Tehniliselt väga raske riff on peidetud vokaalide taha. "I don't give a flying fuck, motherfucker"x4 pole just parim näide lüürilisest geniaalsusest, aga siia sobib perfektselt. Wirman mängib väga hea klahviosa refrääni taha ja ka pärast Laiho magedat soolot.

6. Next In Line
Ei ole nagu liha ega kala. Tundub üpris albumitäitena ja igavana, ning erinevalt kolmandast loost ei ole ka mingis mõttes eksperimentaalne lugu.

7. Bastards of Bodom
Album võtab rõõmsa pöörde. Alguses olevad klahvid tõstavad tuju ja pärast seda tulevad kitarrid on kuidagi väga positiivsed. Refrään on haigelt meeldejääv ja kõik pärast seda on juba ootamine järgmisesse refrääni, peale mida ründab mõnus kitarrisoolo ja lugu järsult lõpetatakse.

8.
Kiire intro, millest võib oodata vaid tavalist thrashi petab kuulajat ja ründab kõige kuradi positiivsem Bodomi riff eales. Läbinisti lõbusaim CoB lugu üldse. Enne soolot tuleb mingi tumedam müdin, aga pärast seda kordub kõik ja rõõm jälle ründab. Soolo on tüüpiline ja oleks väga soovinud ka midagi klahvide poolt sinna.

9. We're Not Gonna Fall
Või on see kõige positiivsem lugu? Mis toimub? 3 läbinisti rõõmust lugu järjest. Imelik olukord muidugi eelmiste lugude positiivsust kiita, kui millegi sellisega lagedale tullakse, mis sisaldab endas peale eelmiste ka ülirõõmsat põhiriffi, mis lihtsalt lõhnab nädalavahetuse, sõprade ja pidujoogi järgi... Wirmanil lastakse soolotada ja temagi positiivsusega tagasi ei hoia.

x. Knuckleduster
Trashed, Lost & Strungout singliga kaasas olnud lugu. Ma ei kujuta ette küll, miks seda lugu ei pandud plaadile. Kahtlustatakse, et olevat liiga eksperimentaalne olnud, aga ma pean vastu vaidlema. Tavaline atmosfääriline Bodom. Isegi poole peal ründavad klahvid üpris valjult ja ei lase pettuda. Oleks võinud üks albumi parematest lugudest vabalt olla.


Kohustuslik kuulamine
-
- Live @ Stockholm 06
-
Ibanez RGR321EX + EMG ALX w/ ABQ
Marshall MG10KK