Children of Bodom - Follow the Reaper (2000)

Uued ja vanad plaadid, mis välja antud. Soovitan, ei soovita
User avatar
EvilKatarn
Posts: 523
Joined: 23 Jun 2008, 15:32
Location: Tallinn -> Nõmme

Children of Bodom - Follow the Reaper (2000)

Postby EvilKatarn » 13 Oct 2010, 17:07

Image

Aastake pärast meistriteost "Hatebreeder." On möödunud üks külm soome talv ja Alexi Laiho on jälle hunniku meistriteoseid paberile pannud. Sinine plaadipilt lumises surnuaias on heaks indikaatoriks sellest, mida siit oodata - külma melodeathi. Plaat on läbinisti meloodilisem, kui Hatebreeder, aga perfektsusest jääb nagu natuke puudu võrreldes viimasega. Tegu on ka suht viimase albumiga, kus on tunda seda õiget põhjamaa kargust. Kõigel on jäine ja natuke traagiline maitse küljes.

1. Follow the Reaper
"Death be not proud. Though some have called thee mighty and dreadful, thou art not so," lausutakse ja hakatakse plaadiga pihta. Lugu on läbinisti kaasahaarav ja kõlab suuremana, kui elu ise. Surround helisüsteem tuleb siin kasuks. Kiired riffid, meloodilised vahepalad. Klahvpillide tähtsus on oluliselt suurem, kui eelmistel plaatidel, sest tavariffide kõrval on hästi kuulda, kuidas Wirman mängib midagi täiesti erinevad, aga mis sobib siia nii ilusti. Laiho vokaalid on kuidagi käredamad, aga eks see läheb külmema temaatikaga hästi kokku. Klahpillisoolo taha jääb liiga tühi kitarriosa, aga see peagi korvatakse vastava kitarrisoologa.

2. Bodom After Midnight
Natuke veidrate vokaalide, aga muidu toreda kitarriosaga lugu. Kohati tundub tobe ja kohatu. Refrään tundub vahest loo ainus hea osa olema. Poole peal hakatakse mängima filmi "The Rock" teemalugu.

3. Children of Decadence
Mõnus lugu. Kõrgete nootidega alustatakse ja minnakse siis madalale rütmile üle, kus hakatakse ilusti laulma jälle kuuvalgest ööst. Haigelt hea refrään teeb selle loo ägedaks. Soolo sissejuhatus on soolole, mis lendab seinast seina, liiga hea. Viimasele astub sisse Wirman, aga ta nagu lükatakse liiga vara sealt minema. Refrään jälle, madal rütm ja lõpp.

4. - link viib muusikavideole
Single note rütm, mis läheb metsikusse skaalasse ja siis ilusasse meloodilisse teemasse. Moment vaikust, Wirmani klahvid ja Laiho karje. Äärmiselt külm ja ilus lugu. Peetakse enamike CoB fännitaride nakatumise põhjuseks. Soolo on üks CoB meeldejäävamaid. Selle albumi "aeglane ilus lugu" niši esindaja. Endale ei meeldi, et muusikavideos Laiho kitarri maha jätab ja mikrofoni kätte võtab, aga whatchugonnado? Laivis nii õnneks ei tee.

5. Mask of Sanity
Räägitakse, et metsikult hea lugu. Endale ei meeldi, kuna meenutab veidi pärsia/egiptuse metalli. Ega tal midagi viga polegi, lihtsalt minu radari alt suht läbi lennanud.

6. Taste of My Scythe
Monoloogike filmist "The Exorcist" ja kerge sissejuhatus. Ilmselt albumi kõige kurjema suhtumisega lugu. Lendab seinast seina ja seetõttu väga huvitav. Meloodiline osa on ilusti teostatud, aga üleminek rütmile on kohmakas. Wirmani klahvisoolo on metsikult hea. Lõppu tuleb veel eraldi väike kitarrisoolo, mille järel tahetakse ilgelt ruttu lugu ära lõpetada.

7. Hate Me!
Natuke hirmutav klahviosa juhatab sisse ülirõõmsa, kiire ja keerulise kitarriosa. Üks vähestest lugudest, kus sõnadest on vahest aru saada. Kitarrid on väga mahlase heliga ja üleüldiselt on tegu väga hea looga. "I don't give a fuck, if you hate me!" Ma ei mõista, kuidas vikatimehest laulmine siia puutub, aga okei. Soovitan kuulata.

8. Northern Comfort
Tundub natuke plaaditäite moodi. Albumi hinges on ta loodud, seega ta väga mööda pole, aga puudub see kirg, mis teistes lugudes leidub.

9. Kissing the Shadows
Plaadifirma ütles, et üks lugu võiks ikka plaadil veel olla. Okei, võttis poiss Laiho pilli kätte ja kutsus sõbra Wirmani kõrvale, ning improviseeriti albumi parim, CoB alahinnatuim ja raskeim lugu. Kiire algus läheb kiirkeevitamiseks, mille Wirman teeb ootamatult atmosfääriliseks. Ülihullu kitarriosa mängimise ajal lauldakse midagi varjudest ja hingamisest. Tuleb minu arvates parim vahesoolo, mis mul päevas käib peast läbi ~20 korda. Võetakse jälle ülemäära keeruline kitarriosa kätte, millele on vaja peale laulda. Kogu selle verdpummeldava kogemuse peale tuleb ~20 sekundit rahulikku värki, kuniks võetakse jälle see imeline vahesoolo, mille peale nüüd Laiho otsustab laulda, sest eelmised kohad, kus tuli korraga mängida ja laulda polnud ilmselt piisavalt keerulised. Lõppu veel poolteist minutit Laiho ja Wirmani soolosid, mis on tänaseni klahvimängijate ja kitarristide ühtedeks vastikuteks vaenlasteks.

Kohustuslik kuulamine
-
- 2:00-2:14 hoolega jälgida : )
- stuudiovers.
-
-

Järgmisena võtame käsile Children of Bodomi läbilöögi USA turul : )
Ibanez RGR321EX + EMG ALX w/ ABQ
Marshall MG10KK

User avatar
DamageINC
Posts: 428
Joined: 04 Mar 2009, 23:33
Location: Kanepi.
Contact:

Re: Children of Bodom - Follow the Reaper (2000)

Postby DamageINC » 13 Oct 2010, 22:40

isiklik lemmik,