Children of Bodom - Something Wild (1997)
Posted: 11 Oct 2010, 21:54
.jpg)
Soome meloodilise musta surmametallimästerite debüütalbum. Sisaldab endas 36+ minutit toorest 18 aasta vanuste poiste raevu ja musikaalset geniaalsust. Salvestatud Soomes Astia stuudios.
Neoklassikalised mõjutused on siin eriti esilekerkivad. Esimene rada algab küll väga thrashise riffiga, aga kui Laiho toob oma geniaalsuse minuti jooksul mängu, siis on viimane väide täiesti mõistetav.
Janne Wirmani poolt on samuti hüva töö klahvpillide poolel. Kuna herr Alexi Laiho eriti klahve ei adunud, siis andis ta Jannele vabad käed ja tsiteerides Laihot: "The guy just started playing these crazy solos!"
IneartheD'i lugusid läbinud rusuv meeleolu ja õrn kurbus on ka siin olemas - eriti rajal "In the Shadows"
1. - Link viib muusikavideole
Pärast 30 sekundilist sissejuhatust vihmasesse välgutavasse öösse virutab Jaska Raatikainen teil pea selgeks ja algabki lugu, mis on lühike, aga sisaldab endas mitut põnevat osa. Lauldakse vihast peegeldamas silmades ja kuuvalgest ööst e. suht blackmetal värk, mis on perfektseks sissejuhatuseks albumi pärlile.
2. In the Shadows
Alustatakse kohe sellise riffiga, mis teeks kadedaks suured Borgirid ja Burzumid. Kuigi mulle black metal isiklikult väga ei istu on see kiire algus väga sobiv ja armas loole, mis poole peal võtab pisara silma, kui Kuoppala ja Laiho laamendamise lõpetavad. Noh.. muidugi on veel Laihol vaja karjuda: "GO FUCK YOURSELF AND DIEE!" Tuleb väga ilus rahulik viisijupp, mis lõpeb Wirmani orelimänguga sissejuhatuseks Laiho karjetele ja väga mõnusale, aeglasele ja ilusale duetile kitarri ja klahvide vahel, mis võiks vabalt kesta 4 korda kauem.
3. Red Light in My Eyes part 1.
Sümfoonia? Päris nii seda ei kutsuks, kuid tüüpilisest Bodomist on see alguses väga kaugel. Pärast kergelt barokihõngulist riffi lülitatakse sisse clean kitarr ja Laiho proovib teha deathmetal mörinat, mis mulle sugugi ei meeldi. Taaskord peale seda kisub asi blackmetal saagimiseks, aga armas barokihõnguline riff tuleb tagasi. Loo lõpuks tundub, et ideed said otsa aga hei, "sümfoonia" teine osa on ju tulemas pärast seda, kui Laiho karjub: "RED LIGHT IN MY EYES!"
4. Red Light in My Eyes part 2.
Esimest osa selle sissejuhatuseks kutsuda oleks solvang. Meisterlik sümbioos kõikide instrumentide vahel on esimene poolteist minutit teema, kui lõpeb ilus karjumine ja Wirman toob enda soolo oskused taas mängu. Neo-classical black power metali meistriteos. Lõpu poole võtab asi rõõmsama pöörde ja kõik ei paistagi enam nii halb ja paha : ) Küll ma aga ei mõista, miks peetakse vajalikuks karjuda: "Fire! Fire!"
5. Lake Bodom
Legendaarne lugu melodeathi austajate seas. Meeldejääv ja meeliülendav kitarririff teeb meele rõõmsaks ja krutib lootused ülejäänud loo kohta liiga kõrgele. Kui peale algust väsiks asi nagu ära, siis varsti tuleb taaskord intro mängu, aga seekord oktav kõrgemalt. Läbinisti positiivne lugu. Kahju ainult, et soolo on nii unustatav. Õnneks on vahepala meeldejääv.
6. The Nail
Filmist Ben-Hur võetud sissejuhatus ütleb, et viha hoiab mehe elus ja annab talle jõudu. Lugu kahjuks eriti vihane pole. Väga mõnusa klahvimängu teeb jälle Wirman. Unustatav lugu, aga mitte halb.
7. Touch Like an Angel of Death
Kõrvu kriipiva algusega tekib kohe tahe see ise kitarril välja mõistatada. Läbinisti mõnusa kitarri ja klahvpilliga lugu. Vokaalid jäävad tihti segama, välja arvatud ~kolmandiku peal, kus nad domineerivaks osaks muutuvad ja ühe fraasi kummitama jätavad.
Kohustuslik kuulamine:
- In the Shadows
- Red Light in My Eyes part 2
- Lake Bodom
PS: Ma olen ilgelt suur värdjas Bodomi fänn. Kõigile ei pruugi need lood meeldida nii, kuidas mulle, aga what the hell. Proovige, joonistage kirjutage rääkige.
Ma teen sellise väikese värgi muidu kõikide Bodomi albumitega. Timeframe'iks ennustan 1 päevas.