Untsakad - Truudusetu Juulia
Revision as of 21:21, 24 June 2013 by Zomps (talk | contribs) (Created page with "Category:U<pre> Bm A E Bm F#m E A E F#m oli suvepäev nii soe ja taevas pilveta Bm F#m C# endal purjed säädsin kodurannast la...")
Bm A E Bm F#m E A E F#m oli suvepäev nii soe ja taevas pilveta Bm F#m C# endal purjed säädsin kodurannast lahkuma A E F#m sa mind sadamasse saatma tulid silmad veel C# F#m sügav lahkumise valu minu südames Oma pea sa õrnalt peitsid minu rinnale. Sinu armusõnad tungisid mu hingesse. Siis veel truudust mulle kinnitasid vandega nagu harjunud kõik tütarlapsed tegema. Jah see armuvanne, pealegi neid oli kaks, sai veel suudlustega kinnitatud kindlamaks. Vali hüüe sinu kaenlast siis mind äratas, "Jäta tüdruk, võta köis!" nii kapten käratas. Aga iga kord kui masti pidin ronima kliiver poomil kõrgel mere kohal kõlkuma, kui sain taluda küll tormisid küll tuuli ma, ikka õhkasin, mu oma armas Julia. Ja kui Barcelona linna sain, siis lasksin ma sinu nime oma käele tatoveerida. Sulle armastuse kirju saatsin hulgana, sinu terviseks lõin klaase kokku poistega. Kuid sa, truudusetu, mida mulle tegid sa, on nii raske sellest mõelda kui ka rääkida. Minu kuju oma südamest sa kiskusid, kõik mu kirjad aju põlema sa viskasid. Sina silmi tegid ühele ja teisele aga kolmandale kinkisid sa suudluse. Ühelt tantsuõhtult teisele sul oli rutt, ikka edevamalt kõlas sinu naer ja jutt. Viimaks võrku võtsid peiu päris püsiva aga luba endalt lõpuks siiski küsida, mis sa kostad, kui tal pähe lasen kuuli ma, sina valelik ja truudusetu julia. Tea, et minu moodi meremehe armastus, see ei ole mitte tühi tuule keerutus, vaid see tunne mehe meeltes möllab maruna, mida viimaks ainult haud võib panna vaikima.