Sõpruse Puiestee - Kaotaja
Jump to navigation
Jump to search
KAOTAJA (M. Vaik) Dm Am on ruume millest iialgi ei pääse F G ja seinu millest läbi me ei näe on kaugusi mis on nii sama kauged kui igavik või sirutaksid käe olen vaid teel et kaotada end olen vaid teel et salata aeg on kaotatud asjade hind kõigile neile kes uskusid mind on öö ja jälle lahkumine su kuklalt mõtteid enam ma ei loe su liigutused, hingamine on jäänud võõraks kõik mis oli soe mu järel enam sa ei luura mu pilgust sulle silmad said mu sõnu enam sa ei kuula mu lausetes on silbid vaid oled vaid teel, et kaotada mind oled vaid teel et salata kõike mis hoidis sind ja mind selleks, et otsast alata näed, seal läbi sügisvihma läheb keegi kes veel ennast iseendaks peab veel tunneb taskus käsi, üht vihmapiiska palgel teiste(-)seas kuid juba võõras, tundmatu on valu mis on sees kas nutad sina ise või nutab juba keegi sinu eest kas kiviks süda, sügisleheks hing sel päeval kui ma viimaks kaotan end Ahti <electrik14@hot.ee>