http://kitarr.astar.ee

ma ütleks nii et ma mängin üldse valesti ... vasaku käe pöial on alati üle kaela , mulle on see parem sest ma blokin sellega kuni 2 keelt nt. d duuril 2 keelt ja a duur ja moll jne. ... ning mo meelest kõlab F duur koledalt 6 keele peal seepärast mängingi alati 4 keele peal ....
aga jah , kitarriõpetaja rääkis et suurt barreed võiks/peab iga päev harjutada NATUKE , st. nim. sõrm üle keelte kuskilt vahest ja siis natuke küljega vms. ja siis mõned korrad ja kui ära väsib käsi siis ei tohi rohkem teha ,,, momeelest oli nii

indy123 wrote:ma ütleks nii et ma mängin üldse valesti ... vasaku käe pöial on alati üle kaela , mulle on see parem sest ma blokin sellega kuni 2 keelt nt. d duuril 2 keelt ja a duur ja moll jne. ...

Mis seal valet on? Evolutsioon andis meile kõigile viis sõrme, pole mõtet ühte neist kitarri kaela taha ära peita, kui teda saab ka paremini rakendada.

:D õige kah , aga asi selles et soovitatakse ju ikka ära peita sinna taha

noh tegelt see on pigem rohkem pingete vältimiseks käes, kui pillid on väga peenikeste kaeladega, siis pole jah mõtet seda pöialt peita, vaadake kasvõi viiuldajaid, aga klassikalise kitarriga mängides on pillidel kaelad laiad et siis on lihtsam ja käele kergem, kui pöial toetub 2/3 kaela peale.

Kui pöjal tõetub kitarri kaela taha ,et see üle ääre ei paista siis vist on näppudel kergem liikuda.

Võib-olla väga lühikeste näppude või väga laia kaela puhul. Mul on näiteks üsna pikad näpud, ja isegi klassikalise kitarriga saan väga edukalt mängitud nii, et pöial on üle ääre.

Teine põhjus, miks pöialt kaela taha panna, on barre-akordid, või väga laia ulatusega (4-5 või rohkem krihvi) akordid, kuna nende puhul on nii lihtsam kõigile keeltele ühtlast survet avaldada. Pöialt üle kaela hoides ei kõverdu sõrmed tavaliselt piisavalt.

Viiuli puhul, mida k6ll mainis, on asi puhtalt mängumugavuses - kaela pöidlale toetades läheb käsi väga ebaloomuliku nurga alla, kuna sõrmlaud on suunatud üles, mitte ette, nagu kitarril.

indy123 wrote:soovitatakse ju ikka ära peita sinna taha

Seda soovitavad enamasti klassikalise taustaga kitarristid, keda ennast on niimoodi õpetatud. Levimuusikas, kus on palju rohkem iseõppinud kitarriste, on põhiline soovitus mängida nii, nagu sul endal mugav on.

Kui pöjal tõetub kitarri kaela taha ,et see üle ääre ei paista siis vist on näppudel kergem liikuda.

mul vastupidi sest kui pöial kaela taga siis akorde ma küll võtta ei oska :O

oleneb kah mis asju sa mängides teed. Et kui sooritad bendi siis peabkipöial üle kaela olema, et siis toetub pilli kael pöidla ja esimese sõrme vahelisse lohku.

Ja muidugi kõik oleneb, kuidas endal mugav on. Et kuidas sul väiksest peale on sõrmed arenend. Mõned tüübid on selliste väga flexable sõrmedega, sõrmede painduvad ka liigesest taguridi ja pöial on nagu tead välgu mihkel paindub esimesest liigesest 90 kraadi siia ja sinna poole. Mõnedel tüüpidel on aga sellised kinnisemad liigesed

klassivend tahtis kidra õppida ... käisime koos kidra tunnis , ta lõpetas 2 nädalaga ära sest tal näpud nii lühikesed et ei saand hakkama
kuigi ma olin juba ennem aasta aega kodus õppinud ja mänginud

minu seisukoht on see, et igal inimesel on oma stiil ja iga inimene peaks mängima nii nagu tal endal mugavam on, peaasi, et asi kõlaks hästi ja kvaliteetselt
minu kidra õpetaja räägib, et seda kui pöial ilusti kaela taga on, kasutavad enamasti bassimehed ja rytmikitarristid. seda, et pöial natuke välja ulatub kasutavad rohkem bluusi ja rokimehed ja väga väga paljud soolokitarristid
ja kui sulle meeldib vasakut pöialt kasutada, siis kasuta seda julgelt. pealegi kas keegi on veel Hendrixi või Frusciantega mölisend nende sõrmeasendi pärast?